VarblaneLaps ja lind


LAPS JA LIND



Lapsena mul igatsusest

paisus suureks väike rind;

tahtsin muuta usalduseks

pelgust, mida kartis lind.

Ära karda, ma ei taha

haiget teha, sulle, lind;

usalda ja lenda maha,

ära kurjaks arva mind.

Kartis lind, ei usalduanud,

lendu tõusis hirmuga...

Aga mina oleks hoidnud

teda hingeõhuga!

Ja siis veel ma oleks tahtnud

teda lendu lasta käelt;

minu südamele teinud

oleks see nii palju hääd.

Olin laps, kui leidsin linnu,

leidsin surnud rohu seest...

kuidas ometi ma rinnu

kõike kaitseks ohu eest!

Lindu, mis ma leidsin rohust,

hoidsin hellalt peo sees.

Kirstu tegin kasetohust,

matsin maha silmavees.

Kas ma ainult linnu matsin,

üksnes teda kurtsin ma?

Ei, siis mullaga ma katsin

oma lapseusu ka.

Mõtlesin, et lindu hoida

elusalt ei iial saa;

arvasin, et hoida teda

peos võib ainult surnuna.

Lapseusu matsin maha,

palju muudki matsin ma,

aga poisikene, sina,

selle jälle äratad.

Olgu rõõm see, olgu valu,

sulle kõik maailmas uus.

Ruttad ette jooksujalu,

imetlevad hüüded suus.

Nagu peegliks oled mulle;

värviline klaasikild

on veel varanduseks sulle,

mulle - möödunusse sild.

Pisaraid sa linnu haual

valand just kui minagi;

süda nagu lõikelaual,

ahastanud sinagi.

Lapsena ei saanud lindu

hoida mina elusalt,

aga nüüd ma vastu rindu

surun sind nii palavalt.

Nüüd sind mina emban nõnda

nagu toonast unelmat,

sina uuesti mu rinda

usaldusest paisutad.

Kui sa ükskord lendu lähed,

õhku tõused minu käelt,

võtku vastu sind siia tähed,

vabadus ja kõrged mäed.

en_USEnglish
etEesti en_USEnglish